STRESS (Ńņšåńń) (WinWord (ķą żńņīķńźīģ ˙ēūźå))
STRESS (Ńņšåńń) (WinWord (ķą żńņīķńźīģ ˙ēūźå))
SISEKAITSEAKADEEMIA
PSÜHHOLOOGIA ÕPPETOOL
STRESS
Kursusetöö
Juhendaja:
T. Ruubel
Tallinn 2000
SISUKORD
SISUKORD 2
Sissejuhatus 3
1. Elustress 4
1.1. Stressi tekkepõhjused 4
1.1.1. Tööstress 5
1.1.2. Organisatsiooni stressitegurid 5
1.1.3. Tööstressi vältimise meetodid 6
1.1.4. Töö hüved 8
1.1.5. Isiklikus elus toimuvad muutused 9
1.2. Stressipinge 11
2. Stress ja sugu 13
3. Võitlus stressi vastu 16
3.1. Mismoodi inimese organism reageerib stressile 16
3.2. Relaksatsioon 17
3.3. Rahustav hingamine 18
3.4. Lihasrelaksatsioon 19
3.5. Mõtlus 21
3.6. Kuidas vaimset puhkust võtta? 22
3.7. Aroomid stressi vastu 22
3.8. Muud meetodid lõõgastumiseks 23
KOKKUVÕTE 24
KASUTATUD KIRJANDUS 25
Sissejuhatus
Käesolevas kursusetöös püüan analüüsida stressi, stressi tekkepõhjused,
stressi mõju inimese organismile ja samuti uurida, kuidas võidelda
stressiga ning stressi profülaktika meetodeid.
Stress on tavakeeles ärritav närvipinge, mis pikema aja jooksul mõjub
muserdavalt ja tekitab kehalisi vaevusi. Teaduslikumalt tõlgendatult on
stress keha ja meelte vastus organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele,
valmisolek tekkinud ohu ning ülekoormuse tingimustes tegutsemiseks. Sõna
“stress” tähendab, tõlkides inglise keelest, “surve, pinge, rõhumine”.
Ensüklopeediline sõnastik annab järgmist stressi tõlgendust: stress on
organismi pingeseisund kaitsereaktsioonina negatiivsete mõjurite vastu
(Erelt 1999). Kuid esimesena andis stressi tõlgenduse kanada füsioloog Hans
Selje. Tema seletuse järgi stress on kõik, mis põhjustab kiire organismi
vananemist ning tekitab haigusi.
Stressoriks võib saada mistahes nähtus, mis nõuab organismilt kohanemist.
Tüüpilised stressorid on psüühiline pinge, raske kehaline pingutus ja
trauma. Organismi kohanemisviisi stressorile nimetatakse
stressireaktsiooniks.
Iga inimese elus esineb stressi, sest kõikides inimese elu- ja
tegevusvaldkondades on olemas stressi impulsid. Stressisituatsioonid
tekivad nii kodus kui ka tööl. Juhtimisteooria seisukohalt pakuvad meie
jaoks suuremat huvi organiseerimise probleemid, mis tekitavad stressi
töökohtadel.
Peale stressi tekke üldiste põhjuste analüüsitakse töö esimeses osas
organisatsiooni stressitegureid. Teises osas käsitletakse ülepingetest
vabanemise võimalusi ning seda, kuidas mõtelda ja toimida, et stressi
vältida. Kolmas osa sisaldab stressi profülaktika meetodite kirjeldust,
mille hulka kuuluvad päevakorra ümberkorraldamine stressivastaseks ja
psühholoogiline esmaabi kriisiolukorras.
Elustress
Stress on harilik ja tihti esinev nähtus. Kõik meist aeg-ajalt saavad seda
tunda, näiteks, kas õõnsa tundena kõhus ennast uutele klassikaaslastele
tutvustades või kõrgenenud ärrituvusena ning unetusena eksamisessiooni
ajal. Stress on vältimatu ja selle madal tase kahjutu. Nimelt liigstress
tekitab probleemi indiviidide ja organisatsioonide jaoks. Stress on
inimolevuse lahutamatu osa. Tuleb õppida vahet tegema lubatava stressi
taseme ja liigstressi vahel. Nullstress on võimatu.
Meie käsitleme selles töös üleliigset psühholoogilist või füsioloogilist
pinget. Uurimused näitavad, et füsioloogilised stressitunnused on
maohaavandid, migreen, hüpertoonia, hingeldustõbi ja südamehaigused.
Psühholoogilised tunnused on ülitundlikkus, ärevus, depressioon, isutus,
unetus ning langenud huvi intiimelu ja suhtlemise vastu jt.
Üleliigne stress läheb ettevõttele kalliks maksma indiviidi efektiivsuse ja
heaolu languse tõttu. Paljud töötajate probleemid, mis kajastuvad nii palga
suuruses ja töö tagajärgedes, kui ka tervises ja töötajate heaolus,
põhinevad psühholoogilisel stessil. Stress suurendab otseselt ja kaudselt
ettevõtte kulusid eesmärgi saavutamisel ning vähendab töötajate
elukvaliteeti.
1 Stressi tekkepõhjused
Stress võib olla põhjustatud teguritest, mis on seotud kas ettevõtte tööga
ja tegevusega või inimese isikliku elu sündmustega.
Osa stressi tekkepõhjusi, nagu kõrge tööpinge või jõhker kohtlemine, on
kõigile teada, ent mõndagi nendest, näiteks kärsitustõbe, masendustunnet,
enesesisendust, närivat kadedustunnet või pettumist lähisuhetes, ei osata
alati närvipinge tõusu põhjustajaks lugeda. Organismi vastusreaktsioon
ühele või teisele stressorile oleneb suuresti sellest, kuidas me hindame
situatsiooni raskust ning sellega toimetuleku võimalusi. Ootamatu, ohtlik
ja väljapääsmatuna näiv olukord suurendab stressi.
1 Tööstress
Mõõdukas närvipinge on tööl mitte üksnes vältimatu, vaid koguni soovitav –
see sunnib end mobiliseerima, võimed mängu panema. Ametikoht, millega
pidevalt kaasneb psüühiline alakoormus, ei paku enamikule tervetele ja
töökatele inimestele erilist pinget.
Paljud selliste levinud kutsealade esindajaist nagu näiteks õpetajad,
autojuhid, raamatupidajad või müüjad on valmis kinnitama, et nende töö on
täis närvipinget. See ei tähenda aga mitte alati kõrgenenud stressi
vastaval tööalal.
Kroonilise ajapuuduse ja suure tööpinge tunne on miski, mida paljud
inimesed ise endale alateadlikult sisendavad – nii selleks, et tähtsate
asjadega hõivatud isikuna teiste silmis tunnustust võita, kui ka selleks,
et arvatud ülekoormuse olukorras endale ise vähem kohustusi võtta.
Kiire tempo, kõrge vastutus või suur töökoormus tekitavad stressi seda
enam, mida rohkem nendega kaasneb järgmisi subjektiivseid asjaolusid: töö
ei paku huvi, selle tegemiseks puudub kutsumus, suhted juhi või
kolleegidega on halvad, töökohal valitseb korralagedus, firmas esineb
käegalöömise meeleolusid jne.
2 Organisatsiooni stressitegurid
Käsitleme neid tegurid, mis toimuvad organisatsiooni sees ja tekitavad
stressi.
1. Ülekoormus või väike alakoormus. Näiteks, töötajale antakse liiga palju
ülesandeid või nõutakse tulemuste liiga nõrget taset teatud aja jooksul.
Sellel juhul tavaliselt tekibki frustratsioon ja lootusetuse tunne. Kuid
ka alakoormus võib esile kutsuda samasuguseid tundeid. Töötaja, kellel ei
ole tema oskustele ja võimetele vastavat tööd, tunneb frustratsiooni,
rahutust oma väärtuse suhtes ning oma koha suhtes organisatsiooni
sotsiaalses struktuuris ja tunneb ennast alahinnatuna.
2. Rollide konflikt. Rollide konflikt tekib siis, kui töötajale esitatakse
vasturääkivad nõudeid, kui on mitu juhti. Rollide konflikt võib tekkida
ka mitteformaalse rühma normide ja formaalse organisatsiooni nõudmiste
erinevuste tulemusena. Selles situatsioonis indiviid võib tunda pinget ja
rahutust, sest ta tahab ühest küljest kohaneda kollektiiviga ning teisest
küljest kinni pidada juhtkonna nõuetest.
3. Segased rolliootused. Segased rolliootused tekivad siis, kui töötajale
pole selge, mida talt oodatakse ja nõutakse. Rollide konfliktist
erinevalt nõuded ei ole vasturääkivad, aga samal ajal need on põiklevad
ja ebamäärased. Töötajatel peab olema kindel ettekujutus juhtkonna
ootustest.
4. Ebahuvitav töö. Uurimused on näidanud, et indiviididel, kellel on
huvitav töö, tekib harvem ängistust ja nad haigestuvad vähem, kui need,
kelle töö ei ole huvitav. Kuid vaatenurgad mõistele “huvitav töö” kõigil
on erinevad: see, mis paistab huvitavana ühele, ei tähenda seda, et
teisele see kindlasti pakub huvi.
5. Muud tegurid. Leidub tuhandeid töökohti, kus stressi ja rahulolematust
lisavad sellisedki tegurid nagu müra, vilets valgustus, liiga madal või
kõrge temperatuur, niiskus, vibratsioon, tolm ja haisud, inetud kõledad
tööruumid, aegunud töövahendid ja masinad – kõik see, mida
traditsiooniliselt füsioloogilisteks töötingimusteks on peetud.
Suure töökoormuse kõrval tekitavad stressi ka rahulolematus töö sisu, oma
positsiooni ja rolliga.
3 Tööstressi vältimise meetodid
Inimestele, kes kannatavad ülemäärase tööstressi all, soovitatakse
rakendada järgmiseid meetodeid.
1. Töötage välja prioriteeti süsteem oma töös. Hinnake oma tööd järgmisel
viisil: “pean tänaseks tegema”, “teha hiljem, sellel nädalal” ja “teha,
kui on aega”.
2. Õppige ütlema “ei”, kui te jõuate piirini, kus ei suuda enam võtta tööd
juurde. Seletage oma ülemusele, et te saate aru ülesande tähtsusest.
Seejärel kirjeldage konkreetsed prioriteetsed tööd, mille kallal te
praegu töötate. Kui ta jääb oma arvamuse juurde, küsige, mis tööd te
peate edasi lükkama uue töö lõpuleviimiseks.
3. Suhelge oma ülemisega eriti efektiivselt ja usaldusväärselt. Püüdke aru
saada tema probleemidest ja aidake tal aru saada teie omadest. Õpetage
oma juhti lugu pidama teie prioriteetidest, teie töökoormusest ning andma
põhjendatud ülesanded.
4. Ärge nõustuge oma juhiga, kui ta hakkab andma vasturääkivaid nõudeid
(rollide konflikt). Seletage talle, et niisugused nõuded tõmbavad teid
erinevatesse suundadesse. Paluge korraldada nõupidamist kõigi
asjaosalistega, et välja selgitada probleem. Ärge võtke süüdistavat
agressiivset seisukohta; lihtsalt seletage, missugused konkreetselt
probleemid loovad vasturääkivaid nõudeid teie jaoks.
5. Andke teada juhile või kaastöötajale, kui te tunnete, et teie ülesannete
ootused või hindamise standardid ei ole selged (segased rolliootused).
Öelge neile, et te kahtlete konkreetsetes küsimustes, mis on seotud
ülesandega ja tahate nõu pidada neis küsimustes.
6. Arutage igavusetunnet või huvi puudumist töö vastu oma juhiga. Aga
pidage meeles, et ei tohi muutuda kaeblevaks. Seletage, et teie eeldate
tööd, mis nõuab pühendamist ja tahaksite saada võimalust võtta osa
teistest töövaldkondadest.
7. Igapäev leidke aega puhkepausideks ja relaksatsiooniks.
Teised tegurid, mis on seotud stressi teke vähendamisega, on tervislik
toitumine, enese vormis hoidmine kehaliste harjutuste abil, ning
üldtasakaalu saavutamine elus.
Juhtidele soovitatakse kõrge tööviljakuse ning madala stressi taseme
saavutamiseks:
1. Hinnake teie töötajate vajadusi ja kalduvusi ning püüdke määrata vastav
töö maht ja tüüp nende jaoks. Kui nad näitavad häid tagajärgi selle
ülesande täitmisel, tõstke töökoormust töötajate nõusolekul. Sobivatel
juhtudel delegeerige volitused ja vastutus alluvatele.
2. Lubage oma töötajatel loobuda mõne ülesande täitmisest, kui nendel on
olemas mõjuvad põhjused. Kui on väga vajalik, et nad täidaksid seda
ülesannet, seletage, miks seda on vaja, ning seadke prioriteedid
järjekorda nende töös, et anda vajalikku aega ja lisaressurse ülesande
täitmiseks.
3. Määrake täpsemalt konkreetsete volituste, vastutuste ja tootmisootuste
tsoonid. Kasutage kahepoolset kommunikatsiooni ja alluvate informeerimist
(tagasisidet).
4. Kasutage liidri stiili, mis vastab antud situatsiooni nõuetele.
5. Kindlustage vastav hüvitus efektiivse töö eest. Tööpinge läbielamine
kahjutoova stressina ja tööst saadav rahulolu või rahulolematus olenevad
paljuski sellest, kui hea palgaga jõupingutusi korvatakse.
6. Olge eeskujuks oma alluvate jaoks, arendades võimeid ning arutades koos
nendega keerulisi küsimusi (Popova jt. 1994: 252-256).
4 Töö hüved
Tööst hoidumine ja iga hinna eest oma koormuse vähendamine ei ole kuigi
tark tegu. Toimekas tegutsemine ja oma töö tulemustest rahulduse saamine on
ühevõrra olulised nii hea enesetunde hoidmiseks kui toonuse tõstmiseks.
Järgnevalt on loetletud mõned ratsionaalselt korraldatud ning energiliselt
ja keskendumisega tehtud töö kasutegurid.
. Töö võimaldab luua kontakte teiste inimestega ning tunda rahuldust
üheskoos millegi tegemisest, eesmärgi saavutamisest.
. Töö sunnib avardama silmaringi, õppima pidevalt midagi juurde.
. Tööl võib leida sümpaatse inimese, kellega on meeldiv ka vaba aega koos
veeta.
. Koostöö teiste inimestega sunnib ületama oma vaateviisi piiratust,
arvestama ka teiste kogemusi.
. Töö käigus võib ise teistele midagi õpetades tunda end targa ja
vajalikuna.
. Töö võimaldab enamasti paremini tegeliku eluga kursis olla kui puhkus.
. Tööl võib leida usaldusväärse inimese, kellega saab ka oma isiklikke
probleeme arutada.
. Hingelise kriisi olukorras aitab töö mõtted iseendalt ja oma muredelt
eemale viia.
. Iga nõudlikum töökoht esitab teatud väljakutse taiplikusele ja nõuab
loovust.
. Tööl käimise rütm aitab vaimselt ja kehaliselt vormis püsida.
. Töö tagab hea enesetunde hoidmiseks tarviliku tunnustuse ja lugupidamise
(Elenurm jt. 1997:25).
5 Isiklikus elus toimuvad muutused
Igasugune muudatus elus nõuab kohanemist: olgu see siis töökoha või
riigikorra vahetus, lapse kooliminek, reis või isegi pühad. Rahulolematus
ja pinge on sel puhul üsna tavalised nähtused. Inimest võivad häirida nii
elu rutiin ja üksluisus kui ka sagedased või järsud elulised muutused.
Tundub, et ühtaegu inimene januneb muutuste järele ja samas kardab neid.
Miks? Iga muutus rikub väljakujunenud töö- ja elurütmi ning sunnib muutma
inimese harjumusi käitumises ja mõtlemises.
Olulised muutused elus on seotud kõrgenenud emotsionaalse stressiga.
Stress, see iseäralik pingeseisund, mis energiavarude koondamisega
paratamatult kaasneb, aitab aga toimuvate muutustega kohaneda: probleeme
lahendama asuda, hingevaluga toime tulla ning mõtteviisi ja toimimise
muutumist ette valmistada.
Kui me uuesti vaatame läbi elusituatsiooni ja sündmuste loetelu, mis võivad
esile kutsuda stressi, siis näeme, et mõned nendest on positiivsed ning
avaldavad soodus mõju meie elu peale (pulm, isiklik edu, lapse sünnitamine,
edukalt tehtud eksamid). Peale seda, elu jooksul me kogeme ka teised
positiivsed tunded, nt rõõm (kooli, ülikooli lõpetamine, sugulaste või
sõprade kokkutulek, lemmik võistkonna võit), armastus, loomingutõus jne.
Stressipinge tekitavad nii positiivsed kui ka negatiivsed situatsioonid.
Selleks, et kuidagi vahet teha stressiallikate vahel, positiivsed said
nimetuse eustress, negatiivsed – distress.
Psühholoogid on pakkunud hulga skaalasid, mille abil on võimalik hinnata
ühe või teise sündmuse poolt tekitatud stressi suurust. Näiteks 1967.a. T.
Holmesi ja R. Rahe poolt koostatud isikliku elu muutuste skaala järgi oli
tolleaegse Inglismaa elanike jaoks kõige suuremaks stressoriks lähedase
inimese surm, nõrgimaks jõulupühad.
Kuidas nii meeldiv aeg nagu jõulud võib stressi tekitada? Ühele muudab
pühad nukraks üksiolek. Teisele toovad jõulud kaasa hulga sekeldusi
(piduroogade valmistamine, majapidamise korrastamine jne.). Kolmas ei suuda
kuidagi otsustada, kellele millist kingitust teha, neljas ootab pühadelt
midagi tõeliselt erilist ning on pettunud, kui nende kätte jõudes mitte
midagi ei toimugi (Elenurm jt.1997:44).
Kui mingile ajalõigule kuhjub liialt palju ulatuslikku kohanemist nõudvaid
muutusi, võib stress ületada taluvuse piiri ja ohustada tervist. Seepärast,
kui võimalik – üks muutus korraga!
Suured muutused toovad endaga paratamatult kaasa ebakindluse, teadmatuse ja
hirmu. Ajal, mil vanad harjumused ei aita enam toime tulla, muututakse nii
heale kui kurjale vastuvõtlikumaks, vaimustutakse või vihastutakse
kergemini, võidakse uisapäisa otsustada ja endalegi ootamatult toimida.
Suurte muutuste ajal on seepärast tark elada üks päev korraga ja kaalukate
otsuste langetamine võimaluse korral edasi lükata. Samas sunnib turvatunde
ja enesekindluse puudumine kiiresti otsustama. Segipaisatuse ja teadmatuse
tunne kaovad sedamööda, kuidas uued käitumis- ja tegutsemisviisid
juurduvad. Elu suurte muudatuste aegu annavad tuge kindlad tõekspidamised,
usaldusväärsed põhimõtted, harjunud tööviisid, keskendumine konkreetsele ja
lihtsale praktilisele tegevusele. Näiteks suure mure või leina korral saab
tõhusat abi igapäevaste kodutoimetuste ärategemisest.
Teisest küljest võib vahel muutustega kohanemiseks vaja olla just
lahtiütlemist mõnest vanast harjumusest. Suured muutused panevad proovile
inimese võime maailma teisiti näha ja oma tegutsemine sellele vastavks
kohandada.
Stress, on otsekui organismi märguanne selle kohta, et elus tekkinud
muudatusele peaks järgnema ka enese muutmine.
Muutustega kaasneb mõnelegi meeliülendav teravate elamuste kogemine –
emotsionaalne pinge tekitab teatud “narkootilise” efekti – nauditakse
adrenaliini verre paiskumisele järgnevat erutuse ja erksuse seisundit.
Leidub inimesi, kes püüavad oma elu mõnusaks teha aina uutesse seiklustesse
sukeldudes. Kuid sage uue otsing võib anda tunnistust iseenda eest
põgenemisest – lakkamatuid muutusi ja vaheldust otsides pagetakse kehva
keskendumisvõime, kärsituse, pealiskaudsuse ning paradoksaalsel viisil ka
võimetuse eest endas midagi muuta. Otsitakse muutusi oma ümbruses selleks,
et ise mitte muutuda.
2 Stressipinge
Seega stress on organismi pingeseisund, s.t. keha ja meelte vastus
organismile esitatud kõrgendatud nõudmistele (stressi situatsioon). Inimese
organism kannatab stressipingest tekkiva mõju all.
Käsitlegem erisugused inimese seisundid, mis võivad signaliseerida sisemise
Ńņšąķčöū: 1, 2
|